ESILEHT SISUKORD


Saeveski Aadu tembutusi

Metsa valvamine

Tang-urang

Ükskord olnud kõle talveaeg, lund olnud vähe, rahvas pääsnud kerge vaevaga mõisametsa varastama. Metsavahil olnud raske kõigi järele valvata ning vargaid kätte saada. Sel ajal oli "Postimehes" lühike teade, et Riia loomaaiast põgenenud üks orangutang ära. Rahva hirmutuseks, et nad omapead ei julgeks metsa minna, jutustanud Aadu neile, et "rangu-tang" või "tang-urang", nagu rahvas teda ümber ristinud, Saeveski metsas ümber hulkuvat. Ja et inimesed hakkaksid ka juttu uskuma, pannud ta endale imeliku torbiku pähe, võtnud pikad palakad ümber ja kõndinud kõrgetel karkudel metsas puude vahel, kus inimesed võinud teda kaugelt näha. Üheksa jalga olnud ainult käsi pikk. Rajadega teinud ta suure tee ääre imelikke jälgi.

Rassi valge hobune kärvanud ära. Aadu võtnud hobuseliha, kasukanahatükke, veriseid narusid ja riputanud metsa laiali. Ise teinud jutu välja, et orang-utang olla juba ühe juudi ära murdnud. Inimesed olnud nüüd hirmu täis, pole julgenud üksikult metsa minna. Saki saunamees vana Tõnis Kukk pole julgenud enam ka oma saunas magada. Aadul olnud aga muretu elu, ta võinud sagedamini metsas tule ääres sirukil olla ja nalja heita. Siis oli seda jutuhelinat kõik Suure-Jaani ja Pilistvere kihelkond täis. Kui teada saadi, et Aadu selle viguritüki oli välja mõelnud, kutsunud parun Vietinghoff ta oma juure ja hakanud teda noomima. Aadu naernud ja seletanud asja ära, et ta niisuguse tüki pidanud välja mõtlema mõisa metsa kaitseks.

Varaste karistamine

Pilistvere mehed tulnud Kabala metsast puid tooma. Peale lubatud puude võtnud nad ka salaja ilma metsavahi teadmata lisa. Asi toodud Aadu ette. Varaste seas olnud Pilistvere koolmeister, kes Aadu vastu veel jämedaks läinud. Aadu öelnud: "Mina olen härr von Vietinghoff," ja mõistnud koolmeistrile 25 vitsahoopi. Tuttavad saanud Aadu käest viina, et koolmeistrile keretäis kätte anda. Metsas võetud mees käsile. Iga viie hoobi järel peetud pausi. Aadu ise seisnud, käed puusas, eemal puude vahel ning vaadanud pealt. Koolmeister kaevanud pärast Aadu kohtusse, aga peksjad ja tunnistajad olnud ühekülje mehed, need seganud selle asja ära. Aadu salanud samuti, et Pilistvere mehed olla üheskoos metsa varastanud ja üksteisega tülitsenud. Tema selle üle lähemat ei tea. Kohus mõistnud Aadu õigeks.

Murrussaare metsas, Vakiaru vahtkonnas, saaginud Villivere poisid Siimeoni Mihkel ja Nahkru Mats suure männi maha, naistele kanga-peergudeks. Metsavaht Saki Andres (Kuldkepp) võtnud nad kinni ja pidanud Saeveski vana bassaga nõu, et kas neid Tõrvaauku saata metsaisanda Waldmanni juure, kus neil tuleks 25 rubla trahvi maksta, sest mänd olnud kasvama jäetud just seemnepuuks. Bassa löönud käega, et pole vaja metsaisandale teatada. Las parem kumbki poiss annab oma seltsimehele vibalikuga 10 head jutti ja siis las lähevad koju. Poistele tehtud ettepanek, nad olnud sellega nõus. Mihkel hakanud Matsile hoope jagama, kuid teinud seda liig pehmelt. Bassa võtnud tasakesti tema käest vibaliku ja andnud Matsile tagant kaks viimast hoopi õige soolaselt. Mats saanud vihaseks ja peksnud Mihkelt ka pärast kõigest jõust. Ära minnes hakanud poisid teineteisele etteheiteid tegema valusate hoopide pärast. Siis alles selgunud nende eksitus, kui Mats teada saanud, et oma viimased tulised jutid ta polnud mitte Mihkli, vaid vana bassa käest saanud.

Goldwassersnaps

Olnud kindel komme, ehk nagu kirjutamata seadus, et kes mõisa metsast läinud puid saama, see viinud metsavahile meeleheaks vähemalt sorokovka viina. Selle eest olnud ka metsavaht paruni kulul puude saajale mõnda viisi vastutulelik. Kui Aadu kellelegi hea noosi annud, siis kinnitanud sealjuures, et mees peab teda kõrtsis suure suuga kiruma ja ütlema: "No selle sindri käest ei saa keegi midagi."

Aadul olnud niiviisi viina küll. Mida pole jõudnud korraga ära juua, selle matnud oma teada metsa puujuurte alla. Kui pärast himu tulnud üksi või mõne sõbraga juua, siis toonud pudelid peidupaigast välja. Mõned napsisõbrad saanud aga haisu ninasse ja valvanud, kuhu vana bassa napsipudeli paneb. Selle varastanud tema järelt ja joonud tühjaks. Bassa ei olnud aga mehike, kes ennast laseb karistamata narrida. Ta kusnud poolikusse viinapudelisse, pannud pilpaga ka natuke "paksu" sinna juure ja matnud niiviisi tembitud märjukese puujuurte alla, nõnda, et vargad võinud peitmise toimetamist näha. Pärast, kui pudel ära kadunud, olnud tal hea irvitada ja napsinäppajaid häbistada. See olnud vana bassa "goldwassersnaps."

Metsavahtide puhkepaigal

Kabala mäe otsast käib risttee mööda, kust puudevedajad talvel metsa ja metsast tagasi sõidavad. Risttee ääres Kabeli mäe otsa peal tegid Saeveski, Rassi, Määru ja Vakiaru metsavahid tule üles ja viitsid seal aega, sest seal oli neil hea puudevedajaid üle vaadata. Arusaadavalt pidid puudevedajad metsavahtidega sõbrustama ja neile viina pakkuma. Üks Reegoldi mees sõitnud iga päev mööda, tuliuus valge pikk katmata kasukas seljas, metsavahtidega tegemist ei tee, suuniisutust ei paku. Bassa nõu järele veeretanud metsavahid ühe kivi tulle ja pidanud teda seal, kuni Reegoldi mees metsast puukoormaga tulnud. Määru metsavaht olnud valvamas; niipea kui valge kasukas kaugelt paistnud, veeretanud nad kivi tulest välja. Siis kutsunud lähedale-jõudnud mehe tule ääre ja palunud teda kivil aset võtta. Mees istunud kivil, kuni kuumus juba läbi kärssu kõrvenud kasuka pükstesse tunginud...

Metsavahtide tule lähedal olnud üsna tee kõrvas üks okslik kuusk. Möödasõitjad kirvemehed proovinud selle kuuse kallal oma kirvesete kõvadust ja teravust. Kirvejäljed kuuse küljes aga kihutanud igat möödasõitjat seda tegema, mis teised enne teinud. Ilma hoopi andmata pole keegi tihanud kuusest mööda sõita. Vana bassat pahandanud see komme. Ta tagunud salaja kuuse koorealuse vanu äkkepulki, roostetanud naelu ja pajatükke täis.

Tulnud üks Taevere mees, kiitnud kangesti oma uut kirvest, see olla kuulsa Suure-Jaani sepa tehtud. Bassa andnud nõu: "Eks mine sinna kuuse juure, katsu, kas oksa võtab." Mees andnud kõigest jõust hoobi, uuest kirveterast kukkunud suur lahmakas välja.

Metsa Aleksander II

Metsaisand Löffler olnud vana bassaga hammast vastu. Sakslasele ei meeldinud see, et bassa Bismargist põlgavalt rääkis. Metsa revideerimisel juhtunud Löffler ühe kännu juure, kust vargad hiljuti puu ära viinud. Metsaisand käratanud bassa peale, et miks tema nii hooletu on ja laseb puid varastada. Asi juhtunud sel ajal, kui keiser Aleksander II tapeti (1881. a.). Bassa öelnud Löfflerile: "Kui kõikvõimsa keisri ihukaitsjad ei suutnud ära hoida oma valitseja tapmist, kuidas mina siis võin iga puu eest metsas hea seista, et teda mitte ära ei varastata?"

Aadu vigurtükid

Mustlase ehmatamine

Mustlased hulkusid sagedasti metsanurgas ümber, tulid Vändrast ka Rassile ja Saeveskile. Üks mustlane tulnud suvel, kui mustikad valmis olnud, Kabeli mäge mööda Saeveski poole. Ta kaks last olnud kahepoolse kotiga hobuse selga seotud. Üks neist rippunud ühele, teine teisele poole. Mustlane jätnud hobuse lastega teele, ise läinud metsa mustikile. Aadu juhtunud seltsilistega seda teed tulema. Näinud mustlase hobust ja lapsi kottides, pead väljas. Öelnud: "Oot, oot, teeme siin väike vingerpuss."

Ta leidnud maast männikäbi lahtiste teravate soomustega, pistnud selle hobusele saba alla ja löönud veel rusikaga peale. Oi sa jeeber! Hobune hakanud tulist valu tundes koledasti kargama, lapsed karjuma. Mustlane joosnud metsast välja, pillanud mustikad maha ja püüdnud suure vaevaga peruks läinud hobuse kinni. Ta öelnud: "Sitt hobune, näe, kardab vapsikaid. Vaja laadale viia ja ära müüa." Aadu naernud, et küll saanud.

Seltsimees hakanud teda noomima, et asi oleks võinud pahasti lõppeda. Mustlase lapsed oleks ehk maha kukkunud ja elu kaotanud, kaks hinge otsa saanud. Aadu vastanud: "Tühja kah. Kas mustlase lapsel hinge on? Ilmarahva leivaga üles kasvatatud, kellele nende elu kasu või surm kahju tooks?"

Varese peletamine

Aadul olnud ükskord odrad maha tehtud. Odrad hakanud juba idanema, kuid põllu lähedal kuuse otsas olnud varesepesa. Emavares haudunud mune ja karjunud vahest näljase häälega: "Nääks-nääks!" Isavares kandnud talle idanenud odrateri pessa kätte nälja kustutuseks. Aadu kohutanud isavarest mitu korda põllult, kuid paha lind tulnud natukese aja pärast jälle tagasi, et oma abikaasat pehme, magusa toiduga kostitada. Aadu öelnud siis poisile: "Mine, koputa natuke kuuse pihta!" Poiss koputanud ja emavares tõusnud kohkudes lendu. Aadu poisile jälle: "Tiku puu otsa, too munad pesast maha."

Aadu ise olnud pehmet vaiku korjanud, sellega määrinud mahatoodud munad üle. Käskinud siis poisile nad pessa tagasi viia. Emavares tulnud varstigi mune hauduma. Nüüd pidanud poiss uuesti kuuse külge koputama. Vares tõusnud lendu, kuid vaigused munad tal kõhusulgede küljes kinni. Aadu saanud nüüd poisiga nalja näha, kuidas ehmunud vares siia ja sinna, üles ja alla lendanud, ikka kael konksus oma mune vahtides ja hirmuga kraaksudes. Sest ajast saadik kadunud mõlemad varesed ära ning Aadu olnud odravarastest lahti.

Kõrtsiliste "kostitamine"

Aadul olnud lapsed koolis. Isa viinud neile iga nädal leiba ja liha kodust järele. Ta pidanud Suure Jaanist läbi sõitma. Seal peatanud, ajanud hobuse kirikukõrtsi hoovi, leivakott ja lihapütt jäänud saani, ta ise astunud kõrtsi suitsetama ja napsi võtma. Kuna ta nii kõrtsis aega viitnud, läinud kabajantsikud kõrtsist välja, leidnud Aadu lihapüti ja söönud pooleni tühjaks. Aadu pidanud pahandades lastele lihamoona juure ostma.

Kord juhtunud peale seda, et Aadu vana hundi maha lasknud. Ta öelnud naisele: "Mari, keeda hundiliha üsna tümaks." naine punninud vastu, et "mis pöörane mõte sul pähe tuli?" kuid pidanud käsku täitma. Aadu pannud siis püti põhja hundikäpad ja peale hundiliha, kuni pütt ilusasti täis saanud. Nüüd sõitnud pütiga Suure-Jaani ja läinud nagu ennegi kõrtsi. Kabajantsikud jälle õnnega koos, tikuvad Aadu lihapüti kallale ja söövad kõhud täis. Aadu läinud siis välja, võtnud pütipõhjast hundikäpad, viinud kõrtsi lauale ja hakanud kõrtsitäie rahva hulgas lihavargaid hurjutama, kes hundiliha söönud. Teinud seal kola ja müra, et küll saanud. Sest ajast peale pole enam keegi julgenud Aadu lihapüti kallale minna.

Saksatubakas

Metsavahid käinud sagedasti metsaisanda juures oma ametiasjus aru andmas. Metsaisandal olnud üks lollakas poiss Hans, kes metsavahtide käest tubakat norinud. Ta pidanud end mingiks mõjumeheks, kellele metsavahid ei julge ära öelda. Aadu mõelnud vigurtüki välja, kuidas tubakamangujast lahti saada. Ta korjanud kodus kukesitta, kuivatanud selle ilusasti ära, hõõrunud peenikeseks pulbriks ja seganud oma tubakaga. Metsaisanda juures tulnud Hans kohe jälle oma harjunud tubakamatti võtma. Aadu andnud talle tubli piibutäie. Hans tõmmanud ja öelnud: "On sul ka kange tubakas!" Aadu vastu: "Saksa asi, ega ma muidu poleks ta eest kõrget hinda maksnud." Hans hakanud seda kallist saksatubakat veel ahnemalt suitsetama, läinud kahvatuks ja jäänud pärast keeletuks. Kardetud, et viskab hinge välja. Toibunud viimaks suure vaevaga. Sest ajast pole ta enam tulnud Aadu käest tubakat norima.

Kitsede koolitamine

Aadul olnud kaks kitse, kes veistekarjaga ühes metsas käinud. Koju tulles pidanud kari Saarijõest madalast kohast läbi minema. Natuke eemal kitsama, aga sügavama koha peal palk üle jõe pandud. Kitsed pole tahtnud veistega jõest läbi minna ja seal oma sõrgu, mis nagu viksitud saksa kingad läikinud, märjaks teha. Nad läinud meelsamalt ringi ja tikkunud teine teise järgi purdest üle. Aadul kohe vigur välja mõeldud: ta taob purde-palgisse keset jõge hea talva, ise peidab end lähedale võssa nalja vaatama.

Kitsed tulevad karjaga ja pööravad harjunud kombel jälle purdele. Saavad vaia lähedale, Aadu hakkab põõsas oma jahitaskut rabistama ja passkuulidega robistama. "Oh sa jeeber!", nagu Aadu armastas ütelda, kitsed ehmunud ja kukkunud talva juurest ülekaela vette, kust nad üleni märgadena kaldale jõudnud. Sest saadik pole nad enam purdele tikkunud, vaid tulnud ühes veistega jõest läbi.

Karjapoisi karistus

Kui Aadu reht peksnud, pidanud karjapoiss öösel metsast hobused koju tooma, et neid lasta pahna sõtkuda. Unine poiss pole aga tahtnud üles tõusta ja jäänud ka metsas hobuste juures kauemaks tukkuma, enne kui nendega koju tulnud. Aadu nurisemine ja noomimine pole aidanud. Poiss vabandanud end sellega, et aeg kulunud tal ära pimedas hobuseid otsides. Kord võtnud Aadu vana hobusepealuu ja tuliseid süsi ning läinud salaja poisi järele. Leidnud poisi jälle hobuste juurest tukkumas. Pannud siis hõõguvad söed hobusepealuu aukudesse, peitnud end tihedate, kõrgete sõnajalgade keskele, sirutanud sealt pika teiba otsas hobusepealuu välja poisi poole ja käratanud koleda tondihäälega: "Ma kägistan su, karvandi ära, kui sa siit kohe hobustega ei kasi!" Ehmunud poiss pannud hoostega plehku, aga et tal tulnud ringi sõita, olnud Aadu enne teda otseteed koju jõudnud ja kuulanud vabiseja poisi juttu, kuidas poiss suure hädaga koleda tondi käest pääsnud. Sest ajast pole poisil metsast rehehobuseid tuues enam tukk peale tulnud.

Aadu vigurjutud

Bassa armastas ka teiste viguritükke jutustada. Juttude hulgas ei puudunud rasvaseid anekdoote, mille üle aga kuulajad ei nurisenud. Harva leidub niisugust ladusat jutumeest, kui vana bassa oli. Suu jooksis tal vahetpidamata nagu tatraveski. Kuulajad hüüdsid sagedasti: "On sel mehel ka lõuad!" Naljatamise, lõõpimise ja luiskamise sekka poetas ta ootamata tähtsaid tõsise tarkuseteri, mis nagu mõnelt teiselt isikult tulid ja näitasid, et vigurijutupuhujal ometi tõsine, sügav iseloom oli. Suur hulk siin kroonikas leiduvaid jutte on temalt üles kirjutatud.

Lehma lüpsmine

Rassi Jaani talu tüdruk käinud mõisas teol. Orjus olnud raske: päeval olnud tal parmud ja palav, öösi sääsed ja poisid kallal. Nii pole tüdruk saanud end välja magada. Pühapäeva hommikul pidanud ta vara üles tõusma ja lehmi lüpsma. Tukkunud, lüpsnud ja laulnud:

"Sõõru, sõõru, sõge lehma.
Anna piima, hangud sarved."

Poiss näinud tüdrukut lüpstes tukkuvat, nihutanud lehma eest ära ja pistnud oma "nisa" asemele. Tüdruk pole aru saanud ühti, kastnud sõrme ja sõõrutanud, aga piima ei tule, muudkui "nisa" läheb ikka suuremaks.

See poiss, Andres Lukk, olnud lollakas, sealjuures aga ulakas tükimees. Ta hoidnud sagedasti oma kepi flööte kombel suu juures, löönud tantsulugusid ja tantsinud kepeldes teiste lõbuks. Kord tulnud ta Tallinnast koju südaöösel, kui kõik pererahvas raskesti maganud. Tüdruk maganud laia sooja reheahju peal, harud laiali ja paljad. Poiss tikkunud tasakesi ta peale. Tüdruk hakanud all rabelema ja karjuma. Poiss viidud mõisa ja seal mõistetud talle selle kuriteo eest 25 vitsahoopi. Kui ta üles tõusnud ja pükse kohendanud, karjunud ta: "Ai, ai, valus, valus. Aga pole sest kedagi, magusat nussi sain ikki."


SISUKORD ESILEHT