4.2.3.4. Saksa kord

4.2.3.4.1. Maksud ja normid

Esialgu püüdsid sakslased esineda rahva sõpradena ning heategijatena. Ikka toonitati kõnedes, et nad olla tulnud rahva härda palve peale kui igatsetud päästjad ja kaitsjad. Kui nad aga olid Eestis kanda kinnitanud ja tundsid endid tugevamaina, siis hakkasid ohje pingule tõmbama, rahvast pitsitama ning neilt maksusid nõudma. Olgu küll, et nende poolt sääraseid anarhilisi vägivallategusid toime ei pandud, kui ennemalt Lenini õpilaste punaste poolt. Rahva käest nõuti maksusid natuuras: viljaga, võiga, piimaga, lihaga, kanamunadega. Suuremad maksud pidid maksjad ise Viljandi viima, väiksemad õiendati vallamajas.

Saksa ohvitser sõitis tõlgi saatel talusid mööda, vaatas tagavarad üle ja määras selle järele maksud. Tõlkideks olid Tääksi ja Aimla pool Pihu Hansen, Olustveres, Reegoldis ja Navestis aednik Schmidt. Tuttavaile teatati vallamajast salaja ette, millal maksumäärajad tulevad, et rahvas aegsasti teaks oma tagavarasid päästa, neid peites. Taevere vallas kutsuti tõlgiks mõisavalitseja Karro. Kui ta käsu kätte sai, ütles ta, et ta olevat haige ja palus asjad kolmeks päevaks edasi lükata. Sellel vaheajal võis rahvas end kontrolli vastu valmistada, nii et ühestki talust kuni Navesti jõeni midagi võtta ei olnud. Kus perenaised võtsid maksumääraja saksa ohvitseri viisakasti vastu, pakkusid talle mune ja võid, andsid süüa, seal läks asi kaunis kergelt läbi, ei kontrollitud loomi, ega mõõdetud vilja, vaid rahulduti sellega, mis pererahvas üles andis. Kui keegi hakkas oma häda kaebama ja südisti maksusuuruse vastu protestima, siis harilikult vähendati seda. Ühes Olustvere Üldeküla talus kutsus peremees oma kaheksa last kokku, seadis nad saksa ohvitseri ette ritta ja ütles: "Nichts", s.o. ta ei võivat midagi maksa. Ohvitser naeratas, lõi käega ja ütles ka "Nichts" ja peremees pääses maksustamata.

Riiasaare Hans Kaalep jättis temale määratud võimaksu viimata. Kui vallamajast tuli nõudmine, ütles ta, tal olevat piimalehmi vähe, võid ei jätkuvat oma perelegi. Vallavanema abi saatis oma naise järele vaatama, kuidas Riiasaares lugu on piimalehmadega. Riiasaare perenaine, teades, et naisterahval on teravam silm ning tema eest on raskem piimalehmi peita, tegi pahase näo, hakkas tülitsema ja ütles, et naisterahvad pole kellegi ametnikud. Tema karja tulgu kontrollima mehed, neile näitab ta oma lehmi. Pärast tuli saksa veltveebel üksipäini. Sellele oli juba üks Kaalepi hea naaber ette öelnud, et Riiasaares kuigi palju piimalehmi ei ole. Et Kaalepit ennast kodus ei olnud, viis talupoiss veltveebli lauta. Seal olid ainult mullikad ja ahtrad lehmad. Lüpsilehmad olid lauda taga ristikheina väljal ketis. Sakslane uuris laudas loomi, näitas sõrmega tühjale lehmaasemetele, küsides, kus need loomad on. Poiss tegi totra näo, nagu ei saaks sakslase küsimusest aru ja veltveebel läks oma teed ilma piimalehmi nägemata.

Maksudena saadud produktide eest tasusid sakslased Oober-osti rahaga. Hind oli madal, umbes üks veerand vabaturu hinnast. Kes neid rahasid hakkas korjama ja alal hoidma, see jäi pärast kõigest ilma, sest see raha muutus väärtusetuks.

Jäska veskil tohtis iga peremees teatud normi järgi vilja jahvatada ja talle anti selleks loakaart. Veski juures elas saksa komandant, kes pidi peremeeste viljajahvatamist kontrollima. Komandant oli aga lahke mees ja veskipidaja naisterahvas oskas temaga sõprust sobitada. Nii ei olnud veskil valju järelvalvet. Seda kasutasid veskilised, sest lubatud norm oli õige väike. Kui keegi peremees sõitis veskile oma jahude järele ja tal oli üle normi jahvatatud, siis võttis ta naabrite orderid ligi, et neid ette näidata, kui sakslased teel seda nõuaksid. Jahudega koju jõudnud, andis ta orderid üle naabrile, kes neid samuti kasutas. Loomi ei tohtinud ilma sakslaste loata tappa. Kuna teisi loomi ometi saadi ka salaja tappa, sest et nad häälte ei tee, oli häda sigadega. Tapetav siga lõugab ju nii, et terves külas kuulda. Anti siis tapjale nõu, kirvesilmaga enne tapmist seale hea hoop pähe anda ja ta uimaseks teha, siis ta ei röögi.

4.2.3.4.2. Vahetuskaubandus

Sakslased seadsid Jäskas, Olustveres, Suure-Jaanis ja Lahmusel poed sisse vabaks kauplemiseks rahvaga. Müüdi raha peale ja vahetati produktide vastu. Poes oli tubakat, õlut, veini, viina ja mõnda muudki saada. Viin oli tehtud piiritusest ja eetrist. Pudel maksis 60 rubla. Sigarisuitsul oli oopiumi lõhna. Ühe sigari hind oli sakslastelt ostes 50 kopikat ja kes selle hinna eest oli sigari kätte saanud, müüs ta sagedasti ühe rubla eest edasi. Hangeldas igaüks, kes sai ja millega sai. Jäska poe juure tuli talupoiss, kellel muidugi oma kanu ei olnud ja näitas poes kanamuna. Viibati, et ta poodi sisse tuleks ja varsti astus mees poest välja, tore saksa sigar suus. Kui peremees saatis poisi veskile jahu tooma ja talle juhtus koduteel sakslane vastu tulema, kellel oli sigareid, siis sobis neil varsti kaup: poiss tasus saksa sigari eest kühvli või paari täie peremehe jahuga.

Saksa sõdurid käisid talusid mööda, et toiduaineid hankida, mida nad Saksamaale oma perekondadele saatsid, või ise ligi viisid, kui koju sõitsid. Luba kojusõiduks said nad sagedasti. Mõni kojusõitja oli end ümberringi toiduaineid täis toppinud ja kandis neid veel pea peal. "Mis teil siin viga on elada", ütlesid nad, "meil Saksamaal on asi palju räbalam". Kui Jüri Kuldkepp Suure-Jaanis tema juures korteris olevale saksa veltveeblile avaldas kartust, et Eestis võiks näljahäda tulla, ütles sakslane: "Tühi kartus, vaadake, kui palju teil veel on kasemetsi". Ta andis Kuldkepile maitsta saksa sõdurileiba, mille sisse oli segatud peeneks jahvatatud kasepuitu. Leib oli pealtnäha kaunis kena ja valge, kuid tuima maitsega ning jõudu muidugi palju ei andnud. Kõige enam puudusid sakslastel rasvained. "Butter und Speck" olid need, mida nad taludes harilikult soovisid oma poolt pakutud kauba eest. Eestlased andsid kojusõitvaile sakslasile hea meelega toiduaineid ligi, et neile selle eest tarvilikke asju, näiteks vikateid ligi toodaks. Pärast oli vikateid ka saksa poodidest saada, siis läks kauplemine elavamaks. Alguses oli saksa sõdureil luba nii palju toiduaineid koju saata, kui nad soovisid ja oskasid endale hankida. Pärast aga ei tohtinud ühes pakis enam olla kui üks nael. Tuli Tääksis ette, et sõdur muretses endale kusagilt üks nael tangu ja saatis selle kotikeses Saksamaale.

Kui üks saksa sõdur, kes oli Jäska kupja Päeva juures korteris, sõitis koju, siis andis perenaine talle ühe lihapulli ligi. Mehel tulid rõõmu- ja tänupisarad silmi. Ta tõi Saksamaalt tagasi pöördudes kaunikese hulga paberosse ühes, sest tema naine töötanud paberossivabrikus. Nende paberossidega tegi Päeva head äri. Oli sõdurite seas ausaid mehi, kes ei võtnud ära sõites pakutud toiduaineid vastu, sest nad ei teadnud, kas nad veel tulevad tagasi ning võivad millegagi tasuda. Üldiselt olid sõdurite vahekorrad peremeestega, kelle juures nad korteris elasid, kaunis head. Mõned sõdurid tulid ilma sundimata appi põllutööle, aitasid ka toiduaineid peita läbiotsijate ja kontrollijate eest. Suure-Kapsta talus Sürgaveres panid saksa sõdurid peremehe viljakotid oma magamisasemele pea alla, põhu ja sineli veel kottide peale, nii jäid viimased leidmata. "Meie peame Saksamaal niisama tegema, et mitte nälga surra", ütlesid nad.

4.2.3.4.3. Eesti iseseisvusest

Kui sakslased saabusid Olustveresse, tulid järgmise päeva õhtul kaks noort saksa sõdurit Reegoldi koolimajja ja palusid leiba. Saanud leiba, lahkusid viisakalt ja vabandasid, et nad üldse siin on, öeldes: "Eigentlich dürften wir gar nicht hier sein, denn Estland ist selbständing und wir laufen hier wie sie dummen Jungen herum". Nii kuuldi Reegoldi koolimajas Eesti iseseisvust esmakordselt saksa sõdurilt.

Üldiselt pidasid aga haritlased saksa garnisonis Eesti iseseisvuse püüdeid häbiväärseks ja võimatuks. 1918. aasta sügisel oli Olustvere valla Üldekülas Miku talus perekonnapidu. Kutsutud peovõõraste seas viibis seal ka saksa "Ortskommanfant" Kiessling, "Oberlehreri" poeg Dresdenist. Jutt kaldus sõjale, Eesti riiklikule korrale tulevikus ning sellele, kelle valitsuse alla tahaksid eestlased saada, kas sakslaste või inglaste. Pajuri abikaasa ütles: "Eestlased ei soovi kummalegi poole, nad soovivad endale enesemääramisõigust (Selbstbestimmungsrecht)". Kiessling, muidu lahke ja jutukas mees, hüüdis selle peale ärritatult: "Ärge seda püüdke, see oleks eestlastele õnnetuseks. Et iseseisvad olla, selleks puuduvad eestlastel kõik eeldused: 1) haridus, 2) raha ja 3) kogenud mehed, kes oskaksid riiki juhtida".

Samal arvamisel oli teatavasti olnud ka tuntud baltisaksa filosoof Hermann Keyserling, kelle silmad alles pärast avanesid, kui ta Eesti iseseisvuse ajal külastas oma endist mõisat Baltimaal ja seal lokkama löönud uue, noore elu keskel end tundis olevat nagu ebareaalse viirastuse kuju minevikust. Imestades pidi ta veenduma, et endisel põlatud orjarahval sugugi ei puudunud andekaid juhte otsustaval ajaloolisel momendil.

4.2.3.4.4. Kilde igapäevaelust

Nagu enne vene sõdurid, nii korraldasid pärast ka saksa sõdurid Olustvere mõisas tantsupidusid. Eesti naised ja neiud külastasid neid pidusid rohkel arvul. Noorel, värskel sõduritelihal oli nende peale külgetõmbavat jõudu küllalt. Marsi ja Veenuse sõprus on juba muinasajast saadik kuulus.

Olustvere mõisa lossis oli lühemat aega korteris saksa kindral, krahv zur Solms. Tema olnud viisakas, noobel mees. Raudteevaksalis teretanud ta jaamaülemat ja selle abi ikka kättpidi. Raudteeametnikud, kelle rinnal oli äsja veel olnud proletaarlase täägi terav ots, oskasid krahvi viisakust seda enam hinnata.

Juba Keerenski aeg võeti Eestimaa algkoolides vene õppekeele asemel eesti keel tarvitusele. Saksa okupatsiooni aeg jäi asi samuti, kuid maa vallutajate poolt nõuti, et koolis emakeele kõrval ka saksa keelt õpetatakse. Muisse kooliasjusse sakslased end ei seganud. Kooliõpetajad hakkasid omal algatusel uusi õppekavasid välja töötama. Selles neile sakslaste poolt takistusi ei tehtud.

4.2.3.5. Sakslaste plaanid

Võib ütelda, et sakslased oma okupatsiooni aeg balti rahvaid mitte halvasti ei kohelnud. Missugused tulevikuplaanid neil mainitud rahvastega olid, seda nad neile kõrvu ei pasundanud, kuid endi keskel nad sest saladust ka ei teinud. Kui Pilistvere pool talupidajad väljendasid suurt rõõmu sakslaste siiatuleku üle, ütlesid saksa ohvitserid neile saladusliku naeratusega: "Teil pole just erilist põhjust rõõmsad olla. Saksamaa peab esijoones silmas enda huvisid". Maailma tulikahju süüdates olid sakslased kaljukindlad selles lootuses, et nemad võidavad ja saksa ajalehed määrasid juba ette ära, mida nad rahu tehes oma vastastelt võtavad. Prantsusmaa pidi maksma 62 miljardit kontributsiooni. Venemaa pidi loovutama esmajoones Baltimaad. Et neid maid endile puhastada, pidid sakslased balti rahvastega sedasama tegema, mida Iisraeli lapsed tegid Kaanani rahvastega. Huvitatu võib sellekohaseid tsitaate leida maailmasõjaaegseis "Novoje Vremja" numbrites, kuhu nad olid kogutud saksa ajakirjandusest.

Kas see ka õige on, selle kohta öeldi: "Die Deutschen haben immer Recht, weil sie stark sind. Die Sieger richtet man nicht. Sentimentalismus ist die grösste Torheit im Kriege." Kui sakslased pärast nägid, et nende asi sõjakeerises ikkagi nii libedasti ei lähe, nagu nad esimeses tuhinas olid unistanud, ütlesid nad balti rahvaste kohta: "Lätlased ja eestlased kihutame üle piiri Venemaale, pangu venelased nad, kuhu tahavad". Okupatsiooniaeg oldi veel mõõdukamad ja töötati välja Hindenburgi plaan, mille järgi kavatseti Baltimaadele paigutada enam sakslasi, kui seal on lätlasi ja eestlasi, nii et need rahvad saksluse sekka ära sulaksid. Lõpptulemus pidi igatahes see olema, et Baltimaist puht-saksamaa saab. Volga jõe äärsed saksa kolonistid valmistusid Baltimaadele ümberkolimiseks, lubasid suuremeelselt seal ka mulle maad muretseda.

Mõisnikud ja saksameelsed eestlased püüdsid kõigest väest asja nii ajada, et Baltimaad saaksid jäädavalt Saksa keiserriigiga ühendatud. Peet Kapsta Sürgaveres rääkis sakslaste Eestisse jõudmisel vallavanem Pulleritsule, et vaja oleks nüüd tänutelegramm saata keisrile selle eest, et ta oma väed läkitas siin korda jalule seadma. Pullerits nõusse ei heitnud.

Viljandimaa vallavanemad kutsuti Viljandisse kokku nõupidamisele, ilma et oleks ette teatatud, mille üle. Vallavanematega ühes sõitsid ka mõned vallasekretärid - neid võis olla arvult üheksa - teiste hulgas Sürgavere vallasekretär J. Kuik. Ülepea oli Viljandis koos umbes 30 meest. Koosolekule ilmusid kolm mõisnikku: Kõpu Stryk, suur, paks, punase näoga, mustaverd mees, Kärstna Anrep, väiksema kasvuga ja kuivetu ja veel üks kolmas, kelle nime ei mäleta. Stryk pidas lühikese kõne ja pani vallavanemaile ette palvekirja allakirjutamiseks. Selles kirjas paluti saksa keisrit, et ta võtaks Baltimaad jäädavalt enda kaitse alla. Kuik ja tema järele teised rääkisid selle vastu. Vallavanemad ei võivat seda teha, neil ei olevat selleks rahva poolt volitusi, nad ei ole selle üle rahvaga nõu pidanud, rahvas ei olevat selles asjas seisukohta võtnud. Säärase dokumendi kergemeelne, omavoliline allakirjutamine oleks võrdne isamaa äraandmisega. Keegi ei kirjutanud alla peale Tarvastu vallavanema Kleini. Stryk nägi, et asi ei lähe läbi, sai pahaseks, kiskus palvekirja puruks ja läks teiste mõisnikega minema. Selle palvekirja mustandi, mille mõisnikud olid lauale jätnud, pistis J. Kuik oma tasku. Lisan ta kopeeritult siis ligi.

Selle esimese katse nurjaminek ei heidutanud mõisnikke. Püüti teisel teel oma eesmärgile jõuda. Olustvere vallas määrati sakslaste poolt vallavanemaks saksa hariduse saanud Ado Rähn endise, valla poolt valitud J. Hanseni asemele. Nüüd kutsuti need uued vallavanemad väiksemate gruppidena kokku, et nad valiksid endi keskelt saadikud Riiga ühisele Baltimaade saatust otsustavale koosolekule. Nii käsutati Puiatusse kokku Puiatu, Sürgavere, Olustvere ja Vastemõisa vallavanemad. Need volitasid Olustvere vallavanema A. Rähni Riiga minekuks. Rähn aga pärast ei sõitnud.

Ka Eistvere von zur Mühlen kutsus oma naabervaldade vanemad kokku ja pani neile ette endi keskelt valida üks saadikuks Riia koosolekule. Kuna nüüd vallavanemad endi keskel ühes toas istusid ja nõu pidasid, keda saata, istus Mühlen ise teises toas ja nende kahe toa vahel oli uks praokil, nii et Mühlen võis kuulda, mis teises toas valimisel räägiti. Kabala vallasekretär Puskar andis nõu üks mees valida, kes oli tuntud eestimeelse, tugeva iseloomuga, aruka mehena. Kuid seal juhtus üllatus: just see mees vangistati ja eemaldati teiste seast. Nüüd valiti üks teine - see oli Saare talu peremees Jaan Kuldkepp - pehme mehike, kes Riias saksa soovide kohaselt alla kirjutas.

1905. aasta sündmusist teadsid mõisnikud, et Puskar ei kuulu mitte punaste parteisse. Kuna Puskar ka rääkis saksa keelt ja püüdis seaduse piirides lojaalne olla, siis arvati, et tema on saksameelne ja mõisnike poolehoidja. Pärast ülemaljutustatud intsidenti saadiku valimisel, vaatas Mühlen Puskari peale iseäralise kavala naeratusega ja ütles: "Teie olete üks peenike diplomaat".

Järgnegu veel üks sama küsimuse kohta käiv protokolli ärakiri Sürgavere vallast.

4.2.3.6. Vangilaagris

Nagu enne jutustatud, võtsid sakslased kohe oma tulekul öösi Olustveres mõisa tööliste komitee ja nende punakaardi kinni. Ka käsutati Olustvere vallast noorevõitu mehed teatud vanaduseni mõisa, vaadati seal nende dokumendid läbi ja mitmed neist, näiteks need, kes olid enne vene sõjaväes teeninud, sealt ajutiseks koju lubatud ja enam mitte määratud ajal sõjaväkke tagasi läinud, viidi Viljandi vangi, kust nad alles kuu aja pärast vabanesid. Punaste komitee liikmed ja punakaartlased mõisast ja vallast viidi samuti Viljandi ning sõeluti neid seal. Mõned, nagu Rabakukk mõisast, pääsesid vabadusse. Rabakuke jutu järele olnud praeguse Viljandi-Pärnu ringkonnakohtu hoone suur saal tungil täis isikuid, kelle saatust teises toas otsustati. Vangistatute käest midagi ei küsitud, nemad oma saatuse otsustajaid ei näinudki. Aegajalt ilmus saali uksele keegi, nimetas 4-5 nime ja ütles, et need võivad koju minna. Suurem hulk aga saadeti Saksamaale.

Kuni Valgani sõitsid nad raudteevagunites, sealt edasi jala. Üks jaam siinpool Riiat paigutati nad jälle raudteerongi. Volmaris pidid nad ööbima suures kuuris, mida venelased olid aasta otsa kasutanud peldikuna, ilma teda puhastamata. Vangivahte oli vähe, uksed lukustamata ning vangidel oli kerge põgeneda. Seda mõned ka tegid, näiteks Olustvere punaste vallavanem Ratssepp, punakaartlane Midri, Navesti mõisa tööliste komitee liikmed Kippel ja Seitsmes. Suurem hulk vange aga ei kasutanud põgenemisvõimalust, kartes, et kui neid pärast tabatakse, siis võib nende käsi veel palju pahemini käia. Aga põgenikel käis käsi paremini kui Saksamaale sõitjatel. Neil läks korda end varjata sakslaste äraminekuni ja Saksamaa vangide viletsused jäid neil läbi kannatamata. Viimastelt võeti Miitavis, kus nad mõni aeg viibisid, nende omad riided ja anti räbalad asemele. Siis läks sõit edasi Saksamaale Hammerstlini linna. Sinna saabusid nad Lihavõtte pühade aeg. Nad paigutati umbes verst maad linnast eemale barakkidesse, igasse barakki 200 meest. Ohvitser seisis ukse juures ja loendas sisseminejaid. Kui 200 täis sai, pani ta mõõga ette ja ülejäänud saadeti teise barakki. Barakid olid lihtsalt liivasesse maasse kaevatud suured kraavid laudkatusega peal, kuid külma vangid palju ei kannatanud, sest oli ju kevade tulek ja sügisel nad vabanesid.

Söök oli aga võimatuseni halb. Anti hommikul tükike maitsetut, nätsket leiba, sinna juurde loomanaeristest, tammetõrudest ja muust rämpsust keedetud vedelikku. Lihast, kalast, rasvast ei olnud juttugi. Mõned kanged suitsetajad andsid oma leivatükikese, mida jälk oli suhu pista, tubaka eest ära, et suitsunälja tunnet natukene vaigistada. Muidugi ei võinud nende tervis seda välja kannatada. Peaaegu kõigil olid seedimiserikked, mis mitmed mehed hauda viisid. Nii mõnigi suri lihtsalt nälga. Lõhavere mõisa tööliste komitee liikmed Puusepp ja Puusild jätsid sinna oma elu. Kes ellu jäi, oli äärmiselt kurnatud, luukeretaoline. Küsiti vangidelt, kas keegi neist soovib vabatahtlikult Berliini poole tööle minna. Olustvere meestest läksid mõisa tööliste komitee liige Saar ja punakaartlane Kill. Nad jäid sest ajast saadik kadunuks.

Vangide okastraadist piiratud barakkide lähedal oli suur plats, kus saksa nekruteid, umbes 16-aastaseid ilusaid poisikesi, lasti sõjaväelisi harjutusi teha. Nad panid muuseas endale ka gaasimaskid ette ja läksid suurde hoonesse. Sealt kuuldud plahvatust. Mõne aja pärast väljusid poisid, mitmed taarudes, mõned maha kukkudes. Eestlastest vangide hulgas need, kes mõistsid saksa keelt, nagu kooliõpetaja Meerits Viljandist, kirjutasid punaste lööklauseid sedelikestele, mässisid need kivide ümber ja viskasid üle traataia saksa poiste kätte. Kui parajaid kive ei leitud, siis peideti paberikene savitombusse. Kui palju säärasel propagandavõttel tagajärgi oli, jäi punastel vangidel teadmatuks.

Kord sügisel sattusid vangivahid ärevusse. Hüüti: "Wilhelm kaput". Kihin ja kahin kasvas. Toodi leemetoober barakki, vaieldi saksa keeles ägedalt selle ümber, viidi katel välja, toodi jälle sisse. Siis öeldi vangidele: "Vekk, vekk, weg!" ja aeti nad vaguneisse. Kojusõit algas. Teel söödeti paremini kui barakkides. Kaks Olustvere mõisa tööliste komitee liiget, Midri ja Reier olid nii muutunud, et nad Riiani ühes vagunis sõites teineteist ei tundnud. Kui Reier Olustvere vaksali saabus ja oma endist kaaslast Midrit teretas, tundis see ta viimaks üksi häälest ära. Ka Reieri naisel ja lastel oli raske teda ära tunda.

4.2.3.7. Sakslaste lahkumine

Esimesed saksa sõjaväed Eestis koosnesid tublidest noortest sõduritest. Kui aga sakslased siin olid oma võimu kindlustanud, saadeti siia vanemad preisi tagavaraväelased ja noored sõdurid saadeti Läänefrondile. Läänefrondile ei tahtnud keegi hea meelega minna. Öeldi, et seal sadavat hirmsat tuld taevast maha, mis jälestusvärinad peale ajab. Sügisepoole langes ülepea sakslaste meeleolu. "Unsere Sachesteht schlecht. Wir haben den Krieg verspielt", ütlesid nukralt need, kes Saksamaalt puhkuselt tagasi tulid. Siiski ei aimanud mitmed neist, et neil pea tuleb Eestist lahkuda. Lühikest aega enne seda palusid kaks saksa sõdurit, kes Olustvere mõisas korteris olid, Reegoldi koolijuhatajalt A. Pajurilt viiulit, sest mõlemad olid head viiuldajad ja kaebasid, et neil olla kole igav. Pajur täitis nende soovi. Kuna ta ise pidi aga mõneks päevaks kodunt ära minema, siis lisas ta viiulit andes juurde, et kui sakslastel selle vahel peaks tulema lahkumine, siis toogu nad enne viiul tagasi. Sõdurid tähendasid selle peale, et sakslaste äraminekust ei saa juttugi olla. Paari päeva pärast koju tagasi jõudes leidis Pajur seal ees oma laenatud viiuli ühes sedeliga: "Sie haben's doch besser gewusst als wir. Besten Dank".

Suurem osa saksa väest kadus Eestist tasakesi, otsekui häbenedes. Nagu pääsukesed sügisel - ühel päeval märkad, et neid enam ei ole. Kohati püüti küll mõni siga kinni ja söödi enne lahkumist ära. Selline lugu juhtus Tääksis. Üks kannatanud peremees lõi lärmi ja sai oma röövitud sea veel kätte. Teine peremees oli tasasem ja jäi oma röövitud loomast ilma.

Kui sakslased lahkusid ja raske oli ette ära näha, kuidas poliitiline kord Eestis välja kujuneb, viis Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg oma abikaasa ühes väikese lapsega Riiga abikaasa vanemate juurde, kavatsedes ise kohe tagasi pöörduda oma ametikohale. Riias aga kuulis ta, et Valga on uuesti punaste käes ja tema tagasisõit otseteel osutus võimatuks. Õpetaja pidi nüüd Berliini, Kopenhageni ja Helsingi kaudu sõitma. Välismaal võtnud eesti diplomaadid Menning ja Kallas teda hästi vastu ja andnud hädavajalikku abi. Ka olnud tal endal seal diplomaatilisi ülesandeid täita. Möödus ligi aasta, enne kui ta jõudis jälle koju. Tema asetäitjaks oli tol ajal noor õpetaja Alver.