Veenuse üleminek Päikesest
8. juunil 2004

Planeedid Merkuur ja Veenus asuvad meie koduplaneet Maa ja Päikese vahel – seega võime aeg-ajalt näha, kuidas nad varjutavad Päikese. Kuna nende planeetide orbiidid on Maa liikumise orbiidi tasandi suhtes kaldu, siis sellised varjutused on üsna haruldased. Veenuse orbiidi tasandi kalle Maa orbiidi tasandi suhtes on 3.4o. Viimati vaadeldi Veenuse üleminekut Päikesest 6. detsembril 1882. aastal. Vaata 1882.a. ülemineku animatsiooni.

Sellel pildil on kujutatud Veenuse üleminekut Päikesest – Veenus sõidab uhkel kaarikul Päikese eest läbi
(pilt on võetud Johann Doppelmayer’i poolt koostatud atlases Atlas Coelestis 1742)

Üleminekud toimuvad paaris – iga 120 aasta tagant toimub 8 aastase vaheajaga kaks üleminekut, ka 6. juunil 2012 aastal toimub analoogiline sündmus. Viimane selline sündmuste paar oli 9. detsembril 1874 ja 6. detsembril 1882. aastal.

Juba Kepler ennustas, et 1631 aastal toimub Veenuse üleminek Päikesest, kuid teadaolevalt vaatles esimesena Veenuse üleminekut Päikesest 1639 aastal inglane William Grabtree, kelle jaoks arvutused oli teinud Jeremiah Horrocks. 1716. aastal kutsus Sir Edmund Halley järgnevat Veenuse üleminekut, 6. juunil 1761 aastal ja 3. juunil 1769 aastal, vaatlema Maa erinevates geograafilistes punktides, et neid vaatlustulemusi kasutada nii Maa ja Päikese vahelise kauguse kui ka Veenuse ja Maa vahelise kauguse määramiseks. Ta teadis, et tema silmad seda üleminekut ei näe, kuid ta märkis Maal geograafilised punktid, kus oleks soovitav vaatlusi teha. Halley näpunäidete järgi tehtigi suuri ettevalmistusi 1761 ja 1769 aasta üleminekuteks. 1761 aastal töötas 130 erinevat vaatlejate gruppi üle maakera. 1769 aasta üleminekuks valmistuti veelgi hoolsamalt. Vaatlusi tegid 151 vaatlejat 77-s erinevas maakera punktis, näiteks Hudsoni lahe kaldal Kanadas, Kalifornias, Lapimaal jne. Inglased saatsid ümber Lõuna Ameerika tipu Cape Horn’i Vaiksele Ookeanile laeva Endeavour, et Lõunameredel Veenuse üleminekut vaadelda ning ka uusi maid avastada. Laevas olid ka kapten James Cook ja astronoom Charles Green. Õigeks ajaks jõuti Tahhiitile, kus vaatamata sellele, et pärismaalased osa instrumentide detaile ära varastasid, tehti 3. juunil 1769. aastal vaatlused ära. Kui kõik vaatlusandmed olid kokku korjatud, arvutas prantsuse astronoom Lalande Päikese ja Maa vaheliseks kauguseks 153 miljonit km, mis on tolle aja mõõteriistade täpsust arvestades väga hea tulemus (tänapäeval teame, et kaugus on 149 600 000 km, mida astronoomid nimetavad astronoomiliseks ühikuks). Väärib märkimist, et kuigi Euroopa oli tollel ajal sõjas (käis nn. seitsme aastane sõda), suutsid teadlased siiski teha tolle aja kohta väga tänuväärset koostööd.

1874. aasta üleminek oli väga oodatud sündmus ning paljud riigid saatsid ekspeditsioone maakera erinevatesse punktidesse. Tundub uskumatu, kuid Venemaa saatis välja 26 ekspeditsiooni, Inglismaa 12, USA 8, Prantsusmaa ja Saksamaa kumbki 6, Itaalia 3 ning Holland 1 ekspeditsiooni. Nendel vaatlustel rakendati juba ka fotograafiat. Kõigi vaatluste tulemusena täpsustati astronoomilise ühiku pikkust, nüüdsest oli viga mitte rohkem kui 300 000 km.

Veenuse nähtav asukoht Päikese kettal vaadelduna Maa erinevatelt laiuskraadidelt.

VEENUS - Päikesest arvates teine planeet, oma heleduselt Päikese ja Kuu järel kolmas objekt taevas.

Roomlaste armastuse ja ilu jumalanna. Kreeklastele on Veenus tuntud Aphrodite nime all, Egiptuses oli ta jumalanna Isis, Hiinas oli planeedi nimeks “Suur Valge” ning maiadele oli ta sõjajumal. Üks neljast ESO suurest 8.2m teleskoobist kannab nime YEPUN, mis Mapudunguni keeles tähendas “Õhtutäht”.
Paljudel rahvastel, ka eestlastel, tuntud kui Eha- või Koidutäht.

    - natuke väiksem kui Maa, diameeter 95% Maa omast ja 80% Maa massist,
    - planeedi pinnas on vulkaanilise päritoluga, rohkesti laava platoosid ning -vooluteid,
    - suurim kõrguste vahe 12 km (Maxwelli mägi), see on kõrguselt teine mägi Päikesesüsteemis,
    - kokku on loetud ~100 000 suurt ja väikest vulkaani, suurima kraatri, Maat Moons’i läbimõõt on 820 km ja kõrgus 8 km.
    - pind on kaetud tiheda ja inimese jaoks mürgise atmosfääriga,
    - pilved kihutavad pöörlemisele vastupidises suunas (idast läände) kiirusega 350 km/tunnis, tehes täistiiru 100 tunniga, ehk 60 korda kiiremini kui planeet ise pöörleb,
    - atmosfääri koostises on 96.5% süsihappegaasi (CO2) ja 3.4% lämmastikku (N),
    - suure CO2 sisalduse tõttu on tugev kasvuhoone efekt – atmosfääri temperatuur on kuni +500o C ja rõhk kuni 90 atmosfääri,
    - tuulte suure kiiruse tõttu ei teki suurt temperatuuride vahet,
    - pöörlemine on väga aeglane, ühe täistiiru ümber oma pöörlemistelje teeb 243 Maa ööpäevaga, pöörlemine on vastupidine kui Maa pöörlemine, seega Veenusel Päike tõuseb läänest ning loojub idas,
    - ühe täistiiru ümber Päikese teeb Veenus 224 maa ööpäevaga, seega on Veenusel päev pikem kui aasta.

Lisainformatsiooni Veenuse kohta võib leida siit.


Eestis tõuseb päike 8. juunil Tallinnas kell 4.08, Tartus 4.10, Võrus 4.14 ja Kärdlas 4.20.

Veenuse üleminekul eraldatakse nelja kontakti (vt. skeemi):

    I kontakt – Veenuse ketta esimene serv puutub kokku Päikese kettaga,
    II kontakt – kogu Veenuse ketas on jõudnud Päikese kettale ning alustab liikumist Päikese kettal,
    III kontakt – Veenuse ketas hakkab lahkuma Päikese kettalt, esimene serv on juba jõudnud Päikese ketta servale,
    IV kontakt – Veenuse ketas lahkub Päikese kettalt.

Vaatlejale on näha pisikese musta täpi liikumine üle Päikese ketta. Vaatlemisel tuleb kasutada filtreid, kas tumedat filmi või vana floppy ketast. Palja silmaga vaadelda ei tohi, võite oma silmad ära rikkuda.

Eestis on kontaktide ajaline jaotus järgmine:

    I kontakt – 8.13 (Jaaniste Horisondis 8.07)
    II kontakt – 8.33
    III kontakt – 14.07
    IV kontakt – 14.26 (Jaaniste Horisondis 14.33)

Kogu varjutuse kestus on 6 tundi ja 13 minutit.

ESO on teinud terve kodulehekülje http://www.vt-2004.org

Vaadake ka teisi kodulehekülgi:


Viimasel koduleheküljel on antud ka arvutusprogramm, kus saab arvutada eelmiste ja tulevaste Veenuse Päikesest üleminekute aegu erinevates geograafilistes punktides.

Eestikeelset informatsiooni võid leida veel Ridamuse koduleheküljelt.


Skeem, kus on kujutatud Veenuse üleminekut Päikesest.


Veenuse üleminek Päikesest võrrelduna 2004. ja 2012. aastal