|
J. Vennik jätkas lähedaste galaktikagruppide struktuuri ja kinemaatika uurimist. Peamiseks uurimisobjektiks oli suhteliselt rikka liikmeskonnaga galaktikagrupp kaksikgalaktika NGC 6962/6964 ümber. Selle küllaltki massiivse (~3*1013 Päikese massi) grupi mõjuväljas raadiusega ~2.6 Mpc on Sloan'i taevaülevaate (SDSS) andmetel 28 lähedase punanihkega galaktikat, mis moodustavad grupi potentsiaalse liikmeskonna. SDSS taevaülesvõtetel otsiti grupi lisaliikmeid ja leiti 1 Mpc raadiusega alas 29 võimalikku kääbusgalaktikat. Erik Tago poolt tehtud korrelatsioonianalüüs näitas, et umbes 55% neist võivad olla grupi kääbusliikmed ja 45% on ilmselt kauged, nn foonigalaktikad (joonis 1.3). |
| Jaan Vennik |
Grupi liikmete radiaalses tihedusjaotuses eristuvad selgelt grupi tihe tuum ja hõre väline halo. Radiaalkiiruste analüüs näitab, et grupi tuum läbimõõduga ca 1.5 Mpc on dünaamiliselt mõnevõrra arenenud, mis avaldub kiiruste dispersiooni kahanemises tsentrist väljapoole. Grupis toimunud arengust annab märku ka selge morfoloogiline ja spektraalne segregatsioon: grupi tuumas on valdavalt E ja S0 galaktikad, mille spektreis domineerivad neeldumisjooned. Grupi halos on eranditult aktiivse tähetekke tunnustega (emissioonjoontega) spiraalgalaktikad. Tuuma ja halo vahelist piiri võib interpreteerida kui kaugust, mille juures grupi tuumast kord läbi kukkunud galaktikate kiirus pidurdub ja nad uuesti grupi keskme poole tagasi pöörduvad (sellest nimetus: teise tagasipöörde kaugus/raadius). Töö esmased tulemused on esitatud ESO kollokviumil Santiagos. Juba varem uuritud galaktikagrupi IC 65 osas on koostöös U. Hopp'iga (München) saadud HET-teleskoobiga 3 galaktika spektrid, mis võimaldavad täpsustada grupi liikmeskonda ja hinnata (vastasmõjudest stimuleeritud?) tähetekke taset.
|