Soomes ja teistes Põhjamaades on juba pikka aega harrastatud puidu toodangust lähtudes säästvat metsamajandust. Raied on viidud sellise tasemini, et raiemahud säilivad vähemalt samas koguses tulevikus. Puidu hulk on Soomes kasvanud selgelt viimaste aastakümnete jooksul

Kui metsas nähakse vaid toorainet, siis kõik tundub olevat hästi. Viimasel ajal on võetud kasutusele uus metsade säästva kasutuse mõiste - nüüd räägitakse ökoloogiliselt säästvast metsade kasutamisest. See tähendab, et metsakasutus ei tohi põhjustada metsas elava looma- ja taimeliikide hävimist.

Nii Soomes, Rootsis kui Norras on metsade majandamine suurim elustikuliikide ohustaja. Soomes loetakse praegusel hetkel 1692 hävimisohus olevat looma- ja taimeliiki. Ligi 43% kõigist ohustatud liikidest elab metsas ja nende ohu põhjustaja on nimelt metsamajandus. See on teatavasti tagajärg, sest metsamajandus muudab looduslikku algupärast metsakeskkonda väga mitmel viisil.

Tulundusmetsa keskmine eluiga on palju väiksem kui looduslikus metsas. Tulundusmetsas tehakse lõppraie tavaliselt 80 - 120 aasta vanuses metsas. Algupärase loodusliku metsa eluring on aga väga pikk, isegi 300 - 400 aastat. Tulundusmetsas soovitatakse okaspuid lehtpuude asemel, looduslikus metsas on lehtpuude osa suktsessiooni algetapil (100 aastani) sageli väga suur. Harvendus- ja sanitaarraiete eesmärgiks on jätta kasvama elujõulisemad puud, algupärases looduslikus metsas on surnud ja mädanevaid puid küllaltki palju. Teatud metsamajanduslikud abinõud, nagu soode kuivendamine, vähendavad metsakeskkonna looduslikke muutusi.

Eespool mainitud põhjustest tingituna on paljud metsa looma- ja taimeliigid hävimisohus. Mitmed ohustatud liigid võiksid ellu jääda ka tulundusmetsades eeldusega, et metsade majandamise viise muudetakse vastavalt looduslike metsade kasvudünaamikat ja ohus olevate liikide nõudlusi arvestades. Osa liike on aga täielikult kohanenud algupärasete loodusmetsadega. Nende liikide säilimine ja ühtlasi metsade ökoloogilise säästlikkuse ja bioloogilise mitmekesisuse ehk biodiversiteedi säilitamine eeldab piisavalt suurte ja piisavalt paljude metsakaitsealade rajamist. Metsakaitsealadel puitu ei raiuta, vaid metsad tekkivad, kasvavad ja surevad ning uuenevad metsale omasel looduslikul viisil. Inimene ei sekku sellesse protsessi mingil moel

Algupärased või kaua raiumata olnud vanad looduslikus seisukorras olevad nn ürgmetsad on väga olulised paljudele hävimisohus olevatele liikidele. Seetõttu on Põhjamaades pikka aega korraldatud selliste metsade kaitset. Ürgmetsade kaitsel on Rootsi olnud eelkäija, kus nende metsade inventeerimist alustati juba 1970-ndate aastate lõpul. Norras alustati sama tööd 1980-ndate aastate keskel ja Soomes 1989. aastal. Inventeerimise eesmärgiks on olnud selgitada olemasolevad ürgmetsad ja neile sarnased metsad, hinnata nende looduslikkust ja tähtsust kaitse seisukohalt. Võimaluste piires selgitatakse seal elutsevad looma- ja taimeliigid. Inventeerimise andmete põhjal koostatakse ürgmetsade või looduskaitse seisukohalt väärtuslike vanade metsade kaitseprogrammid.

Juba on alustatud ürgmetsade ja teiste väärtuslike vanade metsade kaitsealade rajamist. Metsade kaitset teostatakse ka rahvusparkides. Praegusel hetkel on metsaga metsamaad (juurdekasv vähemalt 1 m³/ha) kaitse all Põhjamaade looduskaitsealadel järgmiselt: Rootsi 700 000 ha (3%), Soome 460 000 ha (2,3%) ja Norra 50 000 ha (1%). Soomes ja Rootsis asuvad kaitsealad peamiselt põhjapoolsemates piirkondades.

Kõigis Põhjamaades rajatakse juurde metsade kaitsealasid. Rootsis on peaaegu valmis ürgmetsade programm. Lähiaastatel keskendutakse seal soostunud metsade, soode ja metsamosaiikide ning lehtmetsade, esmalt väärispuuliikide kooslusega metsade kaitsele. Taanis on looduslikud metsad omal ajal täielikult hävitatud. Siiski on sealgi püstitatud eesmärk tõsta looduslike metsade pind 2%-ni kogu maa metsapindalast. Põhja-Soomes vanade metsade inventeerimine veel käib. Selle põhjal koostatakse uuritud aladele kaitseprogrammid, mis maa lõunaosas on juba teostatud. Soome Keskkonnaministeerium on püstitanud eesmärgi mõnede suurte metsakaitsealade (nn. mannermetsad) moodustamiseks Lõuna-Soomes.

Nii Soomes kui mujal Põhjamaades on metsade suur eraomandus teinud kaitsealade loomise tülikaks ja väga kalliks. Seetõttu on kaitse keskendunud põhiliselt riigimetsamaadele. Soome riigimetsadest on kaitse all praegusel hetkel üle 10% ja see kasvab lähitulevikus veelgi.

Metsakaitsealade arv ja pindala oleneb sellest, milline on metsade majandamise tase tulundusmetsades. Rootsis jõudis metsapoliitika komisjon selleni, et kui metsade majandamine jätkub endisel viisil (suured lageraied jne), peaks metsa pindalast vähemalt 15% kuuluma kaitse alla, kindlustamaks metsa biodiversiteedi säilimist sinna kuuluvate taime- ja loomaliikidega. Kui aga tulundusmetsades püütakse täita looduskaitse seisukohti (väikesed raiepinnad, tähtsate väikebiotoopide säilitamine jms), siis piisab metsade biodiversiteedi kaitseks 5%-st metsapinnast. Loomulikult on tegu vaid orienteeruvate hinnangutega. Siiski on tähtis, et kaitsealadeks valitakse kõige väärtuslikumad metsaosad. Selleks peab metsade looduspärasuse ja elustikuliikide kohta olema kaitseprogrammide koostamiseks ja uute kaitsealade moodustamiseks olema küllaldaselt informatsiooni.

Kaitseala piiritledes tuleks püüda saavutada ökoloogiliselt looduslikke piire. Vahest tuleb metsakaitsealadega liita soid ja veekogusid, mis suurendavad kaitstava ala mitmekesisust. Võimaluse korral peaks kaitseala olema nii suur, et sinna mahuks erivanuselisi ja erineva kasvukohatüübiga metsi. See tagab kaitsealade metsade ökoloogilise ja liigilise vastupidavuse. Ka väiksed objektid väärivad looduspärasuse ja liikide tähtsuse poolest kaitse alla võtmist. Kaitsealade rajamise kõrval tuleb pidevalt arendada metsakasvatuslikke abinõusid, võttes siin enam arvesse loodus- ja keskkonnakaitselisi seisukohti. Vaid sellise kombinatsiooniga - ökoloogiliselt säästev metsamajandus, mida on piisavalt täiendatud algupäraste kaitstavate territooriumidega - võime kindlustada oma metsalooduse säilimise tulevastelegi sugupõlvedele.