Igihaljas Campenhausen, unustatud Campenhausen

Ivar Etverk

 

Täna ma tahaksin rääkida nendest momentidest Campenhauseni metsainstruktsioonis, mis igihaljastena on jõus püsinud läbi nende enam kui kahe aastasaja, mis meid juhendi koostamisest lahutab, aga ka põhimõtetest, mille oleme kahjuks unustanud. Ajaloolise tõe nimel pean muidugi ütlema, et kõik see, mida ma siinkohal Campenhausenile omistan, pole ju kaugeltki tema looming, vaid on eeskätt tolleaegsete edumeelsete metsanduslike mõtete peegeldus. Campenhauseni osa nende mõtete väljatöötamises me täpselt ei tea. Aga meieni on kõik see jõudnud ikkagi tema vahendusel, mis õigustab siin Campenhauseni nime kasutamist.

Campenhausenit lugedes jääb vägisi mulje, et kõigis nendes tänapäevastes, moodsa metsamajanduse uuteks kuulutatud suundades nagu metsade mitmekülgne kasutamine, looduslähedane metsamajandus, liigilise mitmekesisuse säilitamine, säästlik looduskasutus, energiametsade kasvatamine pole tegu millegi sisuliselt uuega, vaid hoopis terminoloogiliselt uuega, st asjast "peenemalt" ja enam rääkimisega kui seda tehti vanadel lihtsatel aegadel. Mõned näited selle kohta. Mitmekülgne metsakasutus hakkas esile tõusma pärast II maailmasõda USA-s, kuid sai kaasaegse formuleeringu ja sisu alles 1960. aastal Viiendal ülemaailmsel metsakongressil. Selle teemaks oligi metsa mitmekülgne kasutamine. Ja seetõttu me kaldume arvama, et minevikus oli mets vaid puiduvarumise koht. Campenhausen pöörab oma juhendis raiete (st puidu varumise) kõrval suurt tähelepanu ka muudele metsakasutustele nagu karjatamine metsas, heinaniitmine, mesilaste pidamine, kalapüük metsaveekogudel ja muidugi jahipidamine. Sõnakestki ei räägi Campenhausen metsast seente ja marjade korjamisest - ilmselt nendega polnud probleemi, samuti metsas puhkamisest kui tollal tundmatust ning metsa abil keskkonna kaitsmisest kui vist suures osas tarbetust tegevusest tema ajal. Mis puutub karjatamisse, siis oli see nii oluline, et ei peetud paljuks värsked raiesmikud ja metsaheinamaad kariloomade sisse- või väljapääsu vältimiseks tarastada. Meil pole praegu karjatamine metsas probleemiks, küll aga olid selleks veel hiljuti ulukikahjustused. Tarastamiseni oleme sel sajandil küll aga jõudnud vaid seemlates, ja sedagi sageli nii, et tara looma ei pidanud. Mesilaste pidamist püüdis Campenhausen metsas piirata, sest tollal peeti mesilasi õõnestatud tarupuudes (tema järgi kuuskedes!) ja nende õõnestamisega tehti metsale suurt kahju. Seepärast keelas ta uute mesipuude õõnestamise, kuid lubas vanu edasi kasutada seni, kuni nad püsti püsivad. Selle eest tuli aga maksta - kroonumõisate talupoegadel 20 kopikat ja eramõisate talupoegadel 40 kopikat aastas iga puu pealt. Tasulisest metsakõrvalkasutusest oleme meiegi rääkinud, kuid pole selleni veel jõudnud, seda eeskätt järelevalve raske korraldamise pärast. Ilmselt ületaksid selle kulud tulusid. Kõrvalkasutustest mainib Campenhausen veel möödaminnes metsaveekogudest kala püüdmist, öeldes, et metsnikul on selleks oma tarbeks õigus, kuid ta ei tohi seda teha nii nagu ka jahti pidada ärilistel eesmärkidel, s.t. ta ei tohi oma jahi- ja kalasaaki müüa ega kinkida teistele. Üldse hoiatab ta metsnikke liigse jahihimu eest: metsnik ei tohi "jahipidamist oma pea-ülesandeks teha, mis teda kergesti teiste kohustuste täitmisest kõrvale kisub ... õige paljud metsnikkude hulgast on seni ainult kütid olnud, kuid mitte metsnikud". Meie ajal pole säärane eluviis enam muidugi võimalik, pigem vastupidi, kuid kogemus näitab, et need metsaülemad, kes kirglikud jahimehed on, oma metsa hoopis paremini tunnevad kui need, kes jahti ei armasta. Jahist rääkides tahan ma aga hoopis rõhutada, et jahipidamine riigimaadel allus Campenhauseni ajal täielikult metsniku kontrollile. Mõisad võisid oma teenistuses pidada kahte kuni kolme palgalist kütti, kel pidid olema aastase kehtivusega jahiload ja kelle püssid pidid olema "mõisa poolt pitseeritud. Talupoegadel oli jahipidamine üldse keelatud ja kui nad vahele jäid, siis nende püssid konfiskeeriti. Erandiks oli röövloomade hävitamine talu maadel. Vastava jahindust käsitleva lõigu kokkuvõte Campenhauseni juhendis kõlab aga lausa üleskutsena meile: "Üldse, peale ülaltähendatud seadusliste küttide ei tohi riigimaadele ühtki võõrast jahimeest ega kütti ühegi ettekäände all lubada". Mis meil praegu toimub, on teil paremini teada kui minul.

Moesõnadeks on meil saanud metsa looduslähedane majandamine ja liigilise mitmekesisuse kaitse, mida püütakse näidata kui midagi uut metsanduse ajaloos. Aga juba Campenhausen eelistas metsa kultiveerimisele looduslikku uuenemist, sest nagu ta ise ütles "Loodus kasvatab kiiremini kui kunst". Kogu lageraiete tegemise tehnoloogia oli tal allutatud loodusliku uuenduse saamise huvidele. Okaspuukultuuride rajamisel soovitas ta "ühes okaspuuseemnega kaseseemet sekka külida, mille võrsed esimeste aastate kestusel okaspuutaimi külma ja kuuma eest kaitseksid". Praegune vastuseis nn. monokultuuridele on seega jällegi pika ajalooga. Muuseas, Campenhausen annab häid soovitusi ka selleks, kuidas põllumaadele kaske külvata, nii et kui me ükskord - arvatavasti õige varsti - hakkame tarbetuid põllumaid metsastama, on soovitatav tema juhend ette võtta.

Ka liigilise mitmekesisuse säilitamise ideed polnud Campenhausenile võõrad. Ta kirjutab nimelt, et metsa raiumisel tuleb võimalust mööda säilitada jalakaid, vahtraid, saari, paakspuid ja pihlakaid "nende puude mitmekesise tarvitamise pärast" ning ta julgeb sellega tunnistada, et me looduse mitmekesisust säilitame siiski ennekõike enda huvides. See on küsimus, mida me häbeneme. Kui tehti praegu kehtivat metsaseadust, siis ehitati selle üks esimesi variante üles just metsade kasutamisest lähtudes, kuid see tunnistati n.ö. ideoloogiliselt kõlbmatuks. Praegu, kui me tegeleme oma metsapoliitika formuleerimisega, on samuti ette heidetud, et see on liigselt inimkeskne ja metsade kasutamist rõhutav. Paljude metsaülemategi seas on veel levinud seisukoht, et me metsas tegutseme justkui mingite aadete pärast, kasvatame metsa enda pärast ega hooli seejuures kasudest, justkui oleks mets omaette eesmärk. Campenhausen nimetas asju õigete nimedega, sest tal polnud vaja flirtida ei roheliste ega keskkonnakaitsjatega. Ta käsib enne seemnepuude jätmist raiestikule "alati esiteks järele kaaluda, et seemnepuudeks jätta seda puuseltsi, mille järele ümbruskonnas kõige rohkem puudust tundub või mis kõige kasulikum ja mis seega kõige soovitavam, sama peab metsnik alati enne raiumist kindlaks tegema, missugust puuseltsi selle raide peal kasvatama peaks". Teisal kirjutab ta, metsnik peab "kõigepealt järele uurima, missugust puud tema metskonna ümbruses kohalikkude olude tõttu kõige rohkem tarvitatakse" ja vastavalt sellele metsa majandama. Metsakasvatuse allutamine metsa kasutamisele kumab läbi mujalgi tema juhendis.

Tänapäeval nii sageli kõne all olev säästlik looduskasutus pole metsameestele ega ka Campenhausenile sisuliselt võõras. Küll aga see sõna: Campenhausen nimelt räägib metsa "korrapäralisest kasutamisest". Kuulake, kui tänapäevaselt kõlab selle tegevuse definitsioon: "Metsa korrapäraline kasutamine on see, et metsa iga-aastase kasutamisega ei laastataks ega tulevase põlve jaoks ei vähendataks, vaid et tarvisminev puutagavara sarnastelt kohtadelt ja nõnda raiutaks, et selle läbi puu juurdekasv oleks kindlustatud ja niisuguse aruka asjaajamise läbi mets aegajalt paremasse seisukorda tõstetaks, et seega tulevaste aegade jaoks metsa tagavara suurendataks ja kõige suurema tuluga ... tarvitataks". See on kirjutatud 213 aastat tagasi.

Või hoopis moodne asi - energiametsad, st küttepuidu kasvatamine lühikese raieringiga. Tegelikult soovitas juba Campenhausen küttehagude saamiseks kasvatada paju, lepa, kase ja ka sarapuu võsa raieringiga 15 aastat. Erinevus energiametsadest, kus ju ka eeskätt paju kasvatatakse, seisneb üksnes tehnoloogias, masinate olemasolus nüüd ja puudumises siis. Sisuliselt pole siin aga midagi uut.

Ma ütlesin ennist, et Campenhausen allutas kogu lageraie tegemise viisi loodusliku uuenduse saamise huvidele. See on tõik, mille pärast ma üldse kogu tänase jutu otsustasin ette võtta. Teatavasti eraldas nõukogude võim meil lõppraiete tegemise muust majandamisest, tekkis mõiste "metsatööstus" veidi omapärases tähenduses kui lihtsalt metsa raiumine ja puidu kokku- ning väljavedamine. Enne sõda tegeles sellega meil praktiliselt metsamajandussüsteem, ehkki eksisteeris ju riigi a/s "Eesti Metsatööstus". Tegelik tööde korraldamine käis ikka läbi metskonna. See on ka igati põhjendatud, on ju juba prof. Morozov ütelnud, et metsa raie ja uuendamine on sama medali kaks erinevat külge. Medaleid pole aga veel ühtegi nii välja antud, et üks pool kuulub ühele instantsile, teine teisele. Ka Campenhausenile oli selge, et lageraie on suure tähtsusega metsakasvatuslik töö. Tema arvates tuli metsa raiumisega metsa seisukorda parandada, ja kui vaja, tuli maha raiuda ka üsna noor mets - kui ta liiga hõre on või "jändrikult kasvab". Meie nimetame seda nüüd lõppraieks seisundi järgi. Edasi ütleb ta, et lagaraie lank ei tohi nii suur olla, et "end täielikult seemendada ei suuda". Langi kuju sõltus aga sellest, kas taheti, et see uueneks lehtpuudega või okaspuudega. Lehtpuu-uuenduse saamiseks raiuti lank ruudukujuline, okaspuu-uuenduse saamiseks võimalikult pikk ja kitsas ning ristkülikukujuline. Ruudukujulise langi korral ei saanud okaspuuseeme, mis teatavasti kaugele ei lenda, üle kogu langi levida.

Loodusliku uuenduse tekkele pidi kaasa aitama ka seemnepuude jätmine. Teadmata midagi metsageneetikast või -selektsioonist nõudis ta, et seemnepuud oleksid sirged, terved, hea kasvuga ja kõvasti "juurtel asuvad" puud. Nende ümber tuli kasvama jätta ka nooremat metsa, mis seemnepuid tuule eest pidi kaitsma. Ma ei oska öelda, mitu aastat tagasi meie selle tarkuseni jõudsime, et üksikute seemnepuude asemele on parem puude gruppide jätmine.

Üha enam oleme rääkima hakanud seemnepuude arvu suurendamisest. Campenhausen soovitab seemnepuid jätta ka lehtpuulankidele ning üsna suurel arvul - umbes sada puud vakamaa kohta; ma ei tea, missugusest vakamaast ta räägib, kuid arv on uskumatult suur (kui Riia vakamaast, siis hektari kohta u 270 puud). Säärane raie enam hästi lageraie nime nagu ei saakski kanda ja on ühtlasi midagi sellist, mida soovitavad looduslähedase metsamajanduse apologeedid.

Kaasikuid ei lubanud Campenhausen raiuda enne märtsikuud, parem veelgi hiljem, sest "muidu külmaks juurtest ülesnõrguv mahl, mis noorele võsule kahju sünnitaks". Ning veel tsitaat uuenduse soodustamisest lageraietel: "Ka peab metsnik aegamööda, sest ühe aastaga ei ole see võimalik, talupoegi siin maal õige harilikust, kuid noore võsu peale õige kahjulikult mõjuvast ebatalitusest võõrutama, mis selles seisneb, et puid, iseäranis jämedamaid, kahelt poolt raiutakse, mille läbi kännu keskel madalam renn sünnib, kuhu vesi koguneb, ja känd ning juured mädanema hakkavad". Siinkohal tuleb silmas pidada, et jutt käib lehtpuudest, et saagi meie metsades sel ajal veel ei kasutatud (see tuli kasutusele möödunud sajandi keskel pärast Krimmi sõda) ning et lehtpuitu kasutati Campenhauseni ajal enamasti kütteks ja seepärast raiuti kaasikud ka noorelt, mahulise küpsuse vanuses 25 - 35 aastaselt, mil nad veel olid suutelised vegetatiivselt uuenema.

Kõigist neist Campenhauseni soovitustest, alates lagaraiete tegemisest seisundi järgi ja lõpetades nende tegemisega nii, et raiestiku uuenemine oleks tagatud, näeme, et ta pidas lageraiet metsakasvatuslikult väga oluliseks võtteks. Ka meil oleks aeg hakata seda tunnistama ning metskondadel loobuda kasvava metsa müügist, asendades see sortimentide müügiga laoplatsilt. Liiati kui metsakapitali seadus kehtima jääb ja meil raha oma ülalpidamiseks ise teenida tuleb.

Campenhauseni raiesoovitustest veel nii palju, et nn "laagripuude" raiel ehk meie mõiste järgi sanitaarraie tegemisel tuli vähesed või üksikud kuivanud puud metsa jätta, juhul kui nende kättesaamiseks oleks tulnud uusi veoteid rajada. Selle põhimõtte oleme sisse viinud ka oma käesoleval aastal kinnitatud hooldusraiete eeskirja - üksikuid kuivi puid ei maksa hakata raiuma, sest sellega teeme metsale enam kahju kui kasu. Aga muidu olid vanaaja metsamehed kuivanud puude osas üpris ranged ... ei ühtegi toorest puud enne, kui kuivad on koristatud! Selgelt ühemõtteline on Campenhauseni seisukoht ka raiete suhtes, mida tänapäeval okaspuistute harvendusraieteks kutsutakse. Ta kirjutab, et neid kohti, kus okaspuu noor mets tihe on, tuleb "kõige suurema hoolega kaitsta, veel vähem lubada siin hõrendamisel üleliiga paistvaid puid õhu andmiseks välja raiuda ja tihedust vähendada, missugune asi okaspuu-metsale õige kahjulik ja mida ei tohiks teha". Seisukoht, mis meilgi üha enam tunnustamist leiab. Kahju aga, et nii hilja. Palju häid kuusikuid jõuti enne ära rikkuda põimendusraietega.

Meeldivad on Campenhauseni katsed läbi ajada vähese bürokraatiaga. Ta pidas küllaldaseks, kui kroonumetsnik oma tegevusest ja metsas toimunust aastas ühe korra kirjalikult ülemustele aru andis. Aruanne tuli esitada kevadpühade ja suvistepühade vahel ja pidi käsitlema kümmet küsimust. Vastused pidid olema võimalikult lühikesed, asi pidi "paari sõnaga öeldud olema", et "mitte ülearuseid teateid ei koguks". Ja ehkki raieid võis metsnik lubada üksnes raiepiletite järgi, siis hagu võis ta välja anda ilma raiepiletita ja seda ajal, millal haol oli küttematerjalina suur väärtus. Meie ajal jääb hagu kõik metsa maha, aga ometi teeme valgustusraiet ikkagi raieloa alusel.

Palju vaidleme me praegu selle üle, kas riigi metsavalvetöötajal on asja teiste metsavaldajate maale väljaspool tema hoole all olevaid riigimetsamaid. Campenhauseni ajal igatahes oli metsnikul ülesandeid ja kohustusi ka väljaspool kroonumetsa. Kuigi üldreegel oli, et "üldse ei tohi ... metsnik ei kroonumõisate ega ka kroonu talupoegade majandusasjadesse segada, veel vähem mingisuguseid määrusi ... ette kirjutada", pidi ta nii mõisate kui talupoegade majapidamistes mitmeid asju jälgima ja eeskirjade rikkujaid takistama. Nii pidi metsnik vaatama, et ei mõisad ega talupojad kütist ei põletaks ega metsa laastamisega kroonumetsa ei tükiks. Kaasajal me ütleksime, et nad pidid vältima metsamaade muutmist muudeks kõlvikuteks ehk maade transformeerimist.

Veel oli metsniku kohuseks jälgida, et uutele ehitustele (ükskõik, mis otstarbeks need ka ehitati) piisavalt kõrged kivist vundamendid alla tehakse, vähemasti poolteist jalga üle maapinna. Või et laastukatuseid ei ehitataks; õled, pilliroog ja puukoor pidi hea küllalt olema. Järelvalvest puidu ratsionaalse kasutamise üle on meie metsavalve küll praegu vabastatud ja seda õigustatult, kuid nõukogude ajal taheti ikka, et metskond jälgiks, kas metsapunkti estakaadil tüvesid ratsionaalselt järgatakse või et kuskil ehitusel okaspuumaterjale plangu ehitamiseks ei kasutata.

Metsnik pidi "peale ... metsakohase talituse ... tema keiserliku majesteedi kõigekõrgema soovi põhjal ka selle eest hoolt kandma, et metsa asutamine tema järelvaatuse alla usaldatud täitsa metsadeta mõisates ette võetakse". Sõnad "tema järelvaatuse alla usaldatud mõisates" viitavad juba tollal taolise järelvalvepiirkonna olemasolule, nii nagu see ka meie tänapäeva metskondadel on.

Campenhauseni juhendist võiks veel palju paralleele tõmmata meie tänapäevastele toimetustele, aga aeg ei luba. Erilist käsitlemist vääriks metsakorralduse tollase ja tänapäevase rolli võrdlus, aga kuna ma sellest rääkisin eile Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi konverentsil Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis, siis ma täna seda enam ei tahaks teha. Ütlen vaid niipalju, et metsnikku usaldati siis enam kui praegust metsaülemat ning metsakorraldus tema käsi praktiliselt ei sidunud. Vähe sellest, et ta ise oligi metsakorralduse tegija, ta võis enda poolt kavandatust ja ülemustele teada antust ilma kellegi eriloata ka loobuda, näiteks metsade raiemahu osas. Üldse oli metsniku otsustusõigus laiem kui praegusel metsaülemal. Kas see on õige või vale, pole minu otsustada. Mina tahtsin vaid näidata, et enamus meie tarkusi metsade majandamise osas oli teada juba Campenhausenile, aga et on ka asju, mille oleme unustanud. Metsa kasvatamine on sedavõrd pikk protsess, et sääraseid vanu asju tuleb ikka ja jälle meelde tuletada ja vaadata, mis on ajaproovile vastu pidanud, mis mitte. Ja siin aitabki meid muuhulgas ka Campenhausen.